Keerispea kellukjas

* Phacelia campanularia on tuletatud Kreeka keelsest sõnast "phakelos", mis tähendab kimpu.
Selle taime õied ongi koondunud õisikutesse, mis meenutavad kimpu. Keerispea kodumaa on Lõuna- Kalifornia.
Üheaastane, madalakasvuline taim, varred püstised, punakad, võrsed mahlakad, haprad, päikesepoolsed võrsed punakad. Lehed pikkusega umbes 6 cm paiknevad varrel korrapäraselt. Lehelaba on lame, rohekas, laba varrepoolne osa punakas ning lehe äär korrapäratult hambuline. Õite läbimõõt on 2,5-3 cm. Õied on kelluka kujulised, tumesinised, tumedate täppidega. Õied on koondunud ühepoolselt, pintslit meenutavasse õisikusse. Õisikus on 10-12 õit. Rikkalikult õitseb alates juuli keskelt 30-40 päeva järjest.
Seemned säilitavad idanevuse 3-4 aastat. Rikkalik taimepoolne isekülv. Kultuurtaimena tuntakse alates 1882 aastast.
Algliigil on ka kõrgekasvulisi sorte, millel on eresinised õied ning põõsa kõrgus ulatub 40 cm-ni (sort "Blue Bonnet").
Keerispead armastavad päikesepaistelist kasvukohta- eelistavad kergeid, toitaineterikkaid, vett hästi läbilaskvaid, erineva struktuuriga muldasid v.a sooldunud muldasid.
Paljundamine: seemnetega, mis külvatakse aprillis- mais otse kasvukohale. Ümberistutamist ei talu. Esimesed tõusmed ilmuvad 5-8 päeva möödudes külvist. Taimed harvendatakse vahedega 10-15 cm. Rikkaliku õitsemise saavutamiseks väetatakse 2 korda suve jooksul mineraalväetisega. 
Kasutusala: peamiselt kasvatatakse keerispead tema ilusate siniste õite pärast. Keerispead on kerge sobitada peenrale koos teiste lilledega.
Kasvatatakse ka rõdukastides ja ääristaimena. Keerispea on suurepärane meetaim. Tema õites leidub rohkelt nektarit, isegi eemalt võib tunda selle taime magusat lõhna.

Eng.: Desert bluebells, desertbells, desert bell. Suom.: Kellohunajakukka. Sven.: Klockfacelia.